Mine sisu juurde

Rooma keiser

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Rooma imperaator)
Osa artiklitest teemal
Vana-Rooma poliitika ja valitsus
Perioodid
Rooma konstitutsioon
Magistraadid
Erimagistraadid
Tiitlid, ametid ja aunimetused
Õigus
 See artikkel räägib Rooma riigi valitsejast keisririigi perioodil, teiste tähenduste kohta vaata Rooma keiser (täpsustus).

Rooma keisriks (ka Vana-Rooma keisriks) nimetatakse Rooma riigi valitsejat keisririigi perioodil, mille alguseks loetakse traditsiooniliselt aastat 27 eKr. Keisririigi lõpuks loetakse läänes Rooma langemist 476. aastal ja idas Konstantinoopoli langemist 1453. aastal.

Ida-Rooma riigi valitsejatest kõneldakse sageli kui Bütsantsi keisritest.

Keisri roll oli teoorias ja praktikas mõneti erinev. Rooma riik jäi kogu oma eksistentsi kestel õiguslikult vabariigiks ja nii oli keiser teoorias kõigest "esimene kodanik" ehk esimene võrdsete seas (primus inter pares). Tegelikult oli keiser Rooma riigi kõrgeim valitseja ja sõjaväe ülemjuhataja.

Keiser võis kanda mitmesuguseid tiitleid, mille seas kõige tavalisemad olid Augustus, imperator, princeps ja caesar. Nende tähendus ja sisu oli ajaloo kestel muutuv. Muutuvad olid ka keisri võimupiirid ja vastutusalad.

Printsipaat

[muuda | muuda lähteteksti]

Loe: printsipaat

27 eKr – 68 pKr: Juliuste-Claudiuste dünastia

[muuda | muuda lähteteksti]
Portree Nimi Valitsemisaeg Suktsessioon Eluaastad ja surma põhjus
Augustus

Caesar Augustus

16 . jaanuar 27 eKr – 19. august pKr 14 (40 aastat, 7 kuud ja 3 päeva) Julius Caesari lapsendatud poeg ja Julius Caesari õe lapselaps, sai võimule kokkulepel senatiga 23. september 63 eKr – 19. august 14 pKr (75-aastane)

Suri loomulikku surma

TiberiusTiberius Caesar Augustus 18. september 14 – 16. märts 37

(22 aastat, 5 kuud ja 26 päeva)

Augustuse kasupoeg, endine väimees ja lapsendatud poeg 16. november 42 eKr – 16. märts pKr 37 (77-aastane)

Arvatavasti suri loomulikku surma, kuid võimalik, et mõrvati Caligula käsul

Caligula (Gaius)

Gaius Caesar Augustus Germanicus

18. märts 37 – 24. jaanuar 41

(3 aastat, 10 kuud ja 3 päeva)

Tiberiuse adopteeritud lapselaps ja Tiberiuse venna lapselaps, Augustuse lapselaps 31. august 12 – 24. jaanuar 41 (28-aastane)

Mõrvati pretoriaanide ja senaatorite vandenõus

Claudius Tiberius Claudius Caesar Augustus Germanicus 24. jaanuar 41 – 13. oktoober 54

(13 aastat, 8 kuud ja 19 päeva)

Caligula onu, Augustuse õe lapselaps, pretoriaanide poolt kuulutatud keiser ja senati poolt aktsepteeritud 1. august 10 eKr – 13. oktoober pKr 54 (63-aastane)

Arvatavasti mürgitas Claudiuse tema naine Agrippina oma poja Nero kasuks

Nero Nero Claudius Caesar Augustus Germanicus 13. oktoober 54 – 9. juuni 68

(13 aastat, 7 kuud ja 27 päeva)

Claudiuse kasupoeg, adopteeritud poeg ja venna lapselaps, Augustuse lapselapselaps 15. detsember 37 – 9. juuni 68 (30-aastane)[1]

Sooritas enesetapu pärast seda, kui kaotas senati toetuse

68–96: Nelja keisri aasta ja Flaviani dünastia

[muuda | muuda lähteteksti]

Loe: Nelja keisri aasta & Flaviani dünastia

Portree Nimi Valitsemisaeg Suktsessioon Eluaastad ja surma põhjus
Galba Servius Galba Caesar Augustus[2] 8. juuni 68 – 15. jaanuar 69

(7 kuud ja 7 päeva)

Tõusis üles Nero vastu haaras võimu pärast Nero enesetappu 24. detsember 3 eKr – 15. jaanuar pKr 69 (72-aastane)

Galba mõrvasid pretoriaanid Otho poolt juhitud riigipöördes

Otho Marcus Otho Caesar Augustus[2] 15. jaanuar – 16. aprill 69

(3 kuud ja 1 päev)

Haaras võimu Galbalt riigipöörde tulemusena 28. aprill 32 – 16. aprill 69 (36-aastane)

Sooritas enesetapu pärast kaotust Vitelliusele Bedriacumi lahingus

Vitellius Aulus Vitellius Germanicus Augustus 18. aprill – 20. detsember 69

(8 kuud ja 2 päeva)

Võttis võimu Germaania leegionite abil oponeerides Galbale ja Othole 24. detsember 15 – 20. detsember 69 (54-aastane)

Vespasianuse vägede poolt piinatud ja mõrvatud

Vespasianus Caesar Vespasianus Augustus[2] 21. detsember 69 – 24. juuni 79

(9 aastat, 6 kuud ja 3 päeva)

Haaras võimu idaalade leegionite toel 17. november 9 – 23/24. juuni 79 (69-aastane)

Suri loomulikku surma

Titus Titus Caesar Vespasianus Augustus[2] 24. juuni 79 – 13. september 81

(2 aastat, 2 kuud ja 20 päeva)

Vespasianuse vanim poeg 30. detsember 39 – 13. september 81 (41-aastane)

Suri loomulikku surma

Domitianus Caesar Domitianus Augustus[2] 14. september 81 – 18. september 96

(15 aastat ja 4 päeva)

Tituse noorem vend ja Vespasianuse noorem poeg, oli aktsepteeritud pretoriaanide ja senati poolt 24. oktoober 51 – 18. september 96 (44-aasta)

Mõrvati palees vandenõu käigus

96–192: Nerva–Antoniini dünastia

[muuda | muuda lähteteksti]

Loe: Nerva-Antoniini dünastia

Portree Nimi Valitsemisaeg Suktsessioon Eluaastad ja surma põhjus
Nerva Nerva Caesar Augustus[2] 18. september 96 – 27. jaanuar 98

(1 aasta, 4 kuud ja 9 päeva)

Kuulutati keisriks peale Domitianuse mõrvamist. Esimene "viiest heast keisrist" 8. november 30 – 27. jaanuar 98 (67-aastane)

Suri pärast insulti

Traianus Caesar Nerva Traianus Augustus[2] 28. jaanuar 98 – 8. august 117

(19 aastat, 6 kuud ja 11 päeva)

Nerva adopteeritud poeg. Tema valitsemisaeg märgib impeeriumi suurimat geograafilist ulatust 18. september 53 – 8. august 117 (63-aastane)

Suri loomulikku surma

Hadrianus Caesar Traianus Hadrianus Augustus[2] 11. august 117 – 10. juuli 138

(20 aastat, 10 kuud ja 29 päeva)

Eeldatavalt Traianuse adopteeritud poeg 24. jaanuar 76 – 10. juuli 138 (62-aastane)

Suri loomulikku surma

Antoninus Pius Titus Aelius Hadrianus Antoninus Augustus Pius 10. juuli138 – 7. märts 161

(22 aastat, 7 kuud ja 25 päeva)

Hadrianuse adopteeritud poeg 19. september 86 – 7. märts 161 (74-aastane)

Suri loomulikku surma

Marcus Aurelius Marcus Aurelius Antoninus[3] 7. märts 161 – 17. märts 180

(19 aastat ja 10 päeva)

Antonius Piusi lapsendatud poeg ja väimees. Lucius Veruse adopteeritud vend ja kaasvalitseja. Viimane "viiest heast keisrist" 26. aprill 121 – 17. märts 180 (58-aastane)

Suri loomulikku surma

Lucius Verus Lucius Aurelius Verus 7. märts 161 – 23. jaanuar 169

(7 aastat, 10 kuud ja 15 päeva)

Antonius Piusi lapsendatud poeg, Marcus Aureliuse väimees. Marcus Aureliuse kaasvalitseja kuni oma surmani 15. detsember 130 – 23. jaanuar169 (38-aastane)

Suri loomulikku surma

Commodus Lucius Aelius Aurelius Commodus 17. märts 180 – 31. detsember 192

(12 aastat, 9 kuud ja 14 päeva)

Marcus Aureliuse poeg 31. august 161 – 31. detsember 192 (31-aastane)

Kägistati surnuks oma vannis

193–235: Viie keisri aasta ja Severani dünastia

[muuda | muuda lähteteksti]

Loe: Viie keisri aasta ja Severani dünastia

Portree Nimi Valitsemisaeg Suktsessioon Eluaastad ja surma põhjus
Pertinax Publius Helvius Pertinax 31. detsember 192 – 28. märts 193

(2 kuud ja 28 päeva)

Kuulutati keisriks pärast Commoduse mõrvamist 1. august 126 – 28. märts 193 (66-aastane)

Mõrvati pretoriaanide poolt

Didius Julianus Marcus Didius Severus Julianus 28. märts – 1. juuni 193

(2 kuud ja 4 päeva)

Võitis preotriaanide korraldatud oksjoni keisri positsioonile 29. jaanuar 137 – 1. juuni 193 (56-aastane)

Hukatud senati käsul

Septimius Severus Lucius Septimius Severus Pertinax 9. aprill 193 – 4. veebruar 211

(17 aastat, 9 kuud ja 26 päeva)

Pannonian leegionid kuulutasid ta keisriks 11. aprill 145 – 4. veebruar 211 (65-aastane)

Suri loomulikku surma

Caracalla (ametlikult Antoninus)

Marcus Aurelius Antoninus

4. veebruar 211 – 8. aprill 217

(6 aastat, 2 kuud ja 4 päeva)

Septimius Severuse poeg, valitses koos oma venna Getaga 4. aprill 188 – 8. aprill 217 (29-aastane)

Mõrvatud sõdurite poolt vandenõus, milles võis olla osa Macrinusel

Geta Publius Septimius Geta 4. veebruar 211 – 2. veebruar 212

(11 kuud, 29 päeva)

Septimius Severuse poeg ja Caracalla kaasvalitseja 7. märts 189 – 2. veebruar 212 (22-aastane)

Mõrvati Caracalla käsul

Macrinus Marcus Opellius Severus Macrinus 11. aprill 217 – 8. juuni 218 (1 aasta, 1 kuu ja 28 päeva) Caracalla pretoriaanide ülem, arvatavasti oli tema Caracalla vastase vandenõu taga 164 või 166 – 218 aasta keskel (arvatavasti 53-aastane)

Hukati Elagabaluse käsul

Diadumenianus Marcus Opellius Antoninus Diadumenianus mai lõpp – juuni 218 Macrinuse poeg, nimetati isa kaasvalitsejaks pärast Elagabaluse mässu algust 14. september 208 – juuni 218 (9-aastane)

Tabati põgenemiskatsel ja hukati Elagabaluse käsul

Elagabalus (ametlikult Antoninus)

Marcus Aurelius Antoninus

16. mai 218 – 11. märts 222

(3 aastat, 9 kuud ja 23 päeva)

Caracalla nõbu (väidetav vallaspoeg), Septimus Severuse õe lapselapselaps, armee kuulutas ta keisriks, oli Macrinuse oponent 203 või 204 – 11. märts 222 (umbes 18-aastane)

Mõrvati ja heideti Tiberi jõkke

Severus Alexander Marcus Aurelius Severus Alexander 13. märts 222 – 19. märts 235

(13 aastat ja 6 päeva)

Elagabaluse nõbu ja lapsendatu peog, Septimus Severuse õe lapselapselaps,

vägede poolt keisriks kuulutatud

1. oktoober 208 – 19. märts 235 (26-aastane)

Mässumeelsed väed litšisisd ta koos tema emaga

235–285: Kolmanda sajandi kriisid

[muuda | muuda lähteteksti]

Loe: 3. sajandi kriisid & Kuue keisri aasta

Portree Nimi Valitsemisaeg Suktsessioon Eluaastad ja surma põhjus
Maximinus Thrax Gaius Julius Verus Maximinus 20. märts 235 – 24. juuni 238

(3 aastat, 3 kuud ja 4 päeva)

Kuulutati Germaania leegionite poolt keisriks pärast Severus Alexandri surma 173 – 24. juuni 238 (arvatavasti 65-aastane)

Mõrvatud oma meeste poolt Aquileia piiramisel

Gordianus I Marcus Antonius Gordianus Sempronianus Romanus Africanus 22. märts – 12. aprill 238

(21 päeva)

Kuulutati koos oma poja Gordianus II keisriks ajal, mil ta oli Aafrika kuberner ning tõusis mäss Maximinuse vastu. Teda tunnustas ka senat Sooritas enesetapu pärast teadet oma poja Gordianus II surmast[4]
Gordianus II Marcus Antonius Gordianus Sempronianus Romanus Africanus 22. märts – 12. aprill 238

(21 päeva)

Kuulutati keisriks koos oma isa Gordianus I mässu käigus Aafrikas Maximinuse vastu Tapeti Kartaago lähedal lahingus Maximinusele ustavate vägede poolt[4]
Pupienus Marcus Clodius Pupienus Maximus 22. aprill – 29. juuli 238

(3 kuud ja 7 päeva)

Kuulutati keisriks koos Balbinusega senati poolt pärast Gordianus I ja Gordianus II surma oponeerimaks Maximinusele Piinati ja tapeti pretoriaanide poolt[5]
Balbinus Decimus Caelius Calvinus Balbinus 22. aprill – 29. juuli 238

(3 kuud ja 7 päeva)

Kuulutati keisriks koos Pupienusega senati poolt pärast Gordianus I ja Gordianus II surma oponeerimaks Maximinusele Piinati ja tapeti pretoriaanide poolt[5]
Gordianus III Marcus Antonius Gordianus 29. juuli 238 – veebruar 244

(51⁄2 aastat)

Gordianus I lapselaps, Pupienus ja Balbinus määrasid ta oma järeltulijaks

Grandson of Gordian I, appointed as heir by Pupienus and Balbinus

20. jaanuar 225 – veebruar 244 (19-aastane)

Suri kampaania käigus Pärsia vastu. Võimalik, et tema mõrva planeeris tema järglane Philippus Araablane

Philippus AraablaneMarcus Julius Philippus veebruar 244 – september 249

(5 aastat ja 7 kuud)

Gordianus III pretoriaanide ülem, võttis võimu pärast tema surma Tapeti Verona lahingus Deciuse vastu
Philipus II Marcus Julius Severus Philippus suvi 247 – september 249

(2 aastat)

Philippus Araablase poeg ja alates 247. aastast kaasvalitseja Tapetud pretoriaanide poolt[6]
Decius Gaius Messius Quintus Traianus Decius sseptember 249 – juuni 251

(1 aasta ja ca 9 kuud)

Kuulutati Möösia vägede poolt keisriks, mille järel purustati Philippus Araablase vägi 201 – juuni 251 (umbes 50-aastane)

Tapeti Abrittuse lahingus gootide vastu

Herennius EtruscusQuintus Herennius Etruscus Messius Decius juuni 251 Deciuse poeg ja kaasvalitseja Tapeti koos isaga Abrittuse lahingus gootide vastu
Hostilian Gaius Valens Hostilianus Messius Quintus juuni – november 251

(umbes 5 kuud)

Deciuse poeg, Trebonianus Gallus poolt aktsepteeritud keiser Võimalik surma põhjus on katk, kuid pole välistatud, et Hostilianuse tappis Trebonianus Gallus
Trebonianus Gallus Gaius Vibius Trebonianus Gallus juuni 251 – august 253

(2 aastat ja 2 kuud)

Pärast Deciuse surma kuulutas armee ta keisriks 206 – august 253 (umbes 47-aastane)

Mõrvatud oma vägede poolt Aemilianuse kasuks

Volusianus Gaius Vibius Afinius Gallus Veldumnianus Volusianus august 251 – august 253

(2 aastat)

Trebonianus Galluse poeg ja kaasvalitseja 230 – august 253 (umbes 23-aastane)

Mõrvati sõdurite poolt isa kõrval

Aemilianus Marcus Aemilius Aemilianus juuli– september 253

(2–3 kuud)

Möösia vägede komandör, kuulutati vägede poolt keisriks pärast barbarite alistamist oponeerimaks Gallusele Mõrvati oma vägede poolt Valerianuse kasuks
Valerianus Publius Licinius Valerianus september 253 – juuni 260

(6 aastat ja 9 kuud)

Reetia ja Noricumi vägede komandör, kuulutati vägede poolt keisriks Aemilianuse vastu Langes Sassaniidide kuninga Shapur I kätte Edessa lahingus, suri vangistuses
Gallienus Publius Licinius Egnatius Gallienus september 253 – september 268 (15 aastat) Valerianuse poeg, kaasvalitseja 218 – september 268 (50-aastane)

Mõrvati armee ohvitseride vandenõus, kus osalesid ka Claudius II Gothicus ja Aurelianus

Saloninus (Publius Licinius Cornelius) Saloninus Valerianus jaanuar 260 – sügis 260 Gallienuse poeg ja lühikest aega kaasvalitseja Ta tapeti 260. aastal Postumuse sõdurite poolt[7]
Claudius II GothicusMarcus Aurelius Claudius september 268 – aprill 270[8](1 aasta ja 7 kuud) võidukas kindral Naissuse lahingus, võttis võimu pärast Gallienuse surma 10. mai 214 – 270 (55-aastane)

Suri haiguse (võimalik, et Küprose katku) tagajärjel

Quintillus Marcus Aurelius Claudius Quintillus aprill – mai 270

(17 päeva või pisut rohkem)

Claudius Gothicuse vend, kuulutati keisriks peale venna surma Sooritas enesetapu või mõrvati Aurelianuse käsul
Aurelianus Lucius Domitius Aurelianus mai 270 – oktoober 275

(5 aastat ja 5 kuud)[9]

Ta oli Rooma ratsaväe ülemjuhataja, kuulutatud keisriks Doonau leegionite poolt pärast Claudiuse surma oponeerimaks Quintillusele 9 september 214 – oktoober 275 ( 61-aastane)

Mõrvatud vägede poolt

Tacitus Marcus Claudius Tacitus detsember 275 – juuni 276

(6-7 kuud)

Valiti Aurelianuse väljavahetamiseks senati poolt Suri haigusesse või tapeti oma meeste poolt
Florianus Marcus Annius Florianus juuni – september 276

(2-3 kuud)

Tõenäoliselt Tacituse poolvend, kuulutati vägede poolt keisriks pärast Tacituse surma Mõrvati oma meeste poolt Probuse kasuks
Probus Marcus Aurelius Probus juuni 276 – september 282

(6 aastat ja 3 kuud)[10]

idapoolsete alade leegionid kuulutasid ta Florianusele oponeerides keisriks 19 august 232 – september 282 (50-aastane)

Mõrvati oma vägede poolt Caruse kasuks

Carus Marcus Aurelius Carus september 282 – juuli283

(10 kuud)[11]

Probuse pretoriaanide prefekt, võttis võimu enne või pärast Probuse surma Suri kampaania käigus Sassaniidide vastu, suri kas haigusesse või välgutabamuse tõttu
Numerianus Marcus Aurelius Numerianus juuli 283 – november 284

(1 aasta ja 4 kuud)

Caruse noorem poeg ja troonipärija, valitses lühikest aega oma vanema venna Carinusega Suri sõjakäigul Euroopas arvatavasti haigusse; võimalik, et ta ka mõrvati
Carinus Marcus Aurelius Carinus 283–285

(2 aastat)

Caruse vanim poeg ja kaasvalitseja Arvatavasti suri lahingus Diocletianuse vastu; võimalik, et ta reedeti ka oma meeste poolt

Dominaat

[muuda | muuda lähteteksti]

Loe: Dominaat

284–363: Tetrarhia ja Constantiniuse dünastia

[muuda | muuda lähteteksti]

Loe: Tetrarhia ja Constantiniuse dünastia

Märkus: Tetriarhia oli Dicletianuse poliitika, millega riik jagati kaheks. Kumbagi poolt valitses kaks keisrit: vanem "Augustus" ja noorem "Caesar"

Portree Nimi Valitsemisaeg Suktsessioon Eluaastad ja surma põhjus
Diocletianus Gaius Aurelius Valerius Diocletianus 20. november 284 – 1. mai 305

(20 aastat, 5 kuud ja 11 päeva)

Armee kuulutas ta keisriks peale Numerianuse surma ja Numerianuse venna Carinuse purustamist lahingus 242/245 – 311/312 (umbes 68-aastane)

Loobus troonist, edasine saatus teadmata

Maximianiaus Marcus Aurelius Valerius Maximianus 1. aprill 286 – 1. mai 305

(19 aastat ja 1 kuu)

Dicletianus edendas ta keisriks 250 – juuli 310 (umbes 60-aastane)

Loobus koos Diocletianusega troonist; hiljem proovis võimule tõusta koos Maxentiusega ja seejärel proovis saada võimu Maxentiuselt, kuni ta Constantinus I käsul tapeti

Galerius Galerius Valerius Maximianus 1. mai 305 – mai 311

(6 aastat)

Dioclietianuse poolt 293 aastal määratud "Caesar" ning Diocletianuse troonist loobumise järel "Augustus" 258 – mai 311 (53-aastane)

Suri loomulikku surma

Constantius I Flavius Valerius Constantius 1. mai 305 – 25 juuli 306

(1 aasta, 2 kuud ja 24 päeva)

Maximianuse poolt 293. aastal määratud "Caesar" ning tema võimust loobumise järel "Augustus" 250 – 25. juuli 306

Suri loomulikku surma

Constantinus I Suur Flavius Valerius Constantinus 25. juuli 306 – 22. mai 337

(30 aastat, 9 kuud ja 27 päeva)

Constantius I poeg, isa vägede poolt tunnustatud, 306. aastast Galeriuse poolt määratud "Caesar", määratud "Augustuseks" 307. aastal Maximianuse poolt, keeldus 309. aastal alandamisest "Caesariks" 27. veebruar 272 – 22. mai 337 (65-aastane)

Suri loomulikku surma

Severus Flavius Valerius Severus august 306 – aprill 307

(8 kuud)

Ülendatud Galeriuse poolt Constantius I surma järel Tapetud või sunnitud sooritama enesetapu 307. aasta septembris pärast Maximianusele ja Maxentiusele alistumist
Maxentius Marcus Aurelius Valerius Maxentius 28. oktoober 306 – 28. oktoober 312

(6 aastat)

maximianuse poeg, võttis võimu, kui tema troonipärilusest üle libiseti Suri 28. oktoobril 321 Mulviuse silla lahingus Constantinius I vastu
Licinius Valerius Licinianus Licinius 11. november 308 – 19. september 324

(15 aastat, 10 kuud ja 8 päeva)

Galerius ülendas ta Severuse asemel ja oponeerimaks Maxentiusele. 313. aastal purustas ta Maximinus Daia kodusõjas, et saada ainsaks keisriks idas 265–325 (umbes 60-aastane)

Constantinius I alistas ta, kõrvaldas võimult ja tappis ta

Maximinus Daia Galerius Valerius Maximinus 310 – juuli 313

(3 aastat)

Tema onu Galerius nimetas ta "Caesariks" ja 310 aastal kuulutasid väed ta "Augustuseks" Suri juulis 313

Purustati kodusõjas Liciniuse vastu, suri peagi pärast seda[12][13]

Valerius Valens Aurelius Valerius Valens oktoober 316 – veebruar 317 Ta oli Liciniuse kindlat, ülendati oponeerimaks Constantiniusele Hukati Liciniuse ja Constantiniuse vahelise rahuleingu tulemusena[14][15]
Martinianus Mar(...) Martinianus juuli – 19. september 324

(2 kuud)

Licinius ülendas ta vastasseisus Constantiniusega Constantinius jättis ta võimust ilma ja pagendas Kapadookiasse, kus ta järgnevate aastate jooksul hukati[16]
Constantine II Flavius Claudius Constantinus 9. september 337 – aprill 340

(2 aastat ja 7 kuud)

Constantinius I poeg ja troonipärija, armee poolt tunnustatud, valitses koos oma vendadest kaasvalitsejate Constantius II ja Constansiga 7. august 316 – aprill 340 (23-aastane)

tapetud sõjas oma venna Constansiga

Constantius II Flavius Julius Constantius 9. september 337 – 3. november 361

(24 aastat, 1 kuu ja 25 päeva)

Constantinius I poeg ja troonipärija, armee poolt tunnustatud, valitses koos oma vendadest kaasvalitsejate Constantinius II ja Constansiga 7. august 317 – 3. november 361 (44-aastane)

Suri loomulikku surma

Constans Flavius Julius Constans 9. september 337 – 18. jaanuar 350

(12 aastat, 4 kuud ja 9 päeva)

Constantinius I poeg ja troonipärija, armee poolt tunnustatud, valitses koos oma vendadest kaasvalitsejate Constantius II ja Constansiga 323 – jaanuar 350 (23-aastane)

Magnentius kukutas ja tappis ta

Vetranio 1 . märts – 25. detsember 350

(9 kuud ja 24 päeva)

Constansi kindral ja Magnentiusele oponeeriv keiser; ajutiselt keiser Constantus II poolt tunnustatud Sunnitud troonist loobuma 25. märtsil 350, suri 356. aastal
Julianus Apostata Flavius Claudius Julianus 3. november 361 – 26. juuni 363

(1 aasta, 7 kuud ja 23 päeva)

Tunnustatud Gallia armee poolt 360. algul, temast sai pärast nõbu Constantius II surma ainuvalitseja 331 – 26. juuni 363 (31–32-aastane)

Viimane mittekristlasest Rooma keiser. Sai surmavalt haavata sõjakäigul Sassaniidide vastu[17]

363–395: Jovianusest Theodosiuseni

[muuda | muuda lähteteksti]
Portree Nimi Valitsemisaeg Suktsessioon Eluaastad ja surma põhjus
Jovianus 27. juuni 363 – 17. veebruar 364

(7 kuud ja 21 päeva)

Julianuse isikliku vahtkonna komandör, peale Julianuse surma kuulutati vägede poolt keisriks 331 – 17. veebruar 364 (umbes 33-aastane)

Väidetavalt suri mürgiste aurude sissehingamise tagajärjel[18][19]

Valentinianus IValentinianus 26. veebruar 364 – 17. november 375

(11 aastat, 8 kuud ja 22 päeva)

Armee hääletas ta keisriks peale Jovianust 3. mai 321 – 17. november 375 (54-aastane )

Suri loomulikku surma

Valens 28. märts 364 – 9. august 378

(14 aastat, 4 kuud ja 12 päeva)

Vend Valentinianus I edutas teda ja andis talle juhtida idapoolsed provintsid 328 – 9. august 378 (49-aastane)

Tapetud Adrianoopoli lahingus gootide vastu[20]

Gratianus 24. august 367 – 25. august 383

(16 aastat ja 1 päev)

Edutatud isa Valentinianus I poolt 18. aprill 359 – 25. august 383 (24-aastane)

Magnus Maximus kukutas ja tapis ta[21][22]

Valentinianus II 22. november 375 – 15. mai 392

(16 aastat, 5 kuud ja 23 päeva)

Valentinianus I poeg, valitud Pannonia vägede poolt; Gratianus ja Valens tunnistasid teda formaalse (mitte tegeliku) Itaalia ja Põhja-Aafrika valitsejana 371 – 15. mai 392

Leiti pooduna, ilmselt sooritas enesetapu

Theodosius I 19. jaanuar 379 – 17. jaanuar 395

(15 aastat, 11 kuud ja 29 päeva)

Gratianus nimetas ta Valensi asemel idaalade keisriks. Viimane Rooma keiser, kes isiklikult juhtis mõlemat impeeriumi poolt 11. jaanuar 347 – 17.jaanuar 395 (48-aastane)

Suri loomulikku surma

Magnus Maximus 383 – 28. august 388

(5 aastat)

Võttis Gratianuselt võimu, tunnustati Gallia, Britannia ja Hispaania valitsejana teiste keisrite poolt Suri 28. augustil (53-aastane)

Hukatud Theodosius I poolt Aquileias

Victor Flavius Victor 384 või 387 – august 388 Tema isa Magnus Maximus ülendas ta keisriks Hukatud krahv Arbogasti poolt Theodosius I käsul
Eugenius 22. august 392 – 6. september 394

(2 aastat ja 15 päeva)

Valentinianus II sekretär, ülendatud Arbogasti poolt keisriks peale valentinianuse surma Suri 6. septembril 394. aastal peale kaotust Frigiduse lahingus ja hukati Theodosius I poolt

Lääne-Rooma keisrid

[muuda | muuda lähteteksti]

Loe: Lääne-Rooma

395–455: Theodosiuse dünastia

[muuda | muuda lähteteksti]

Loe: Theodosiuse dünastia

Märkus: Theodosius I oli viimane keiser, kes valitses mõlemat impeeriumi poolt, ta jagas impeeriumi oma poegade Arcadiuse ja Honoriuse vahel

Portree Nimi Valitsemisaeg Suktsessioon Eluaastad ja surma põhjus
Honorius 17. jaanuar 395 – 15. august 423

(28 aastat, 6 kuud ja 29 päeva)

Sai keisriks 23. jaanuaril 393 oma isa Theodosius I poolt, pärast isa surma sai temast Lääne-Rooma keiser 9. september 384 – 15. august 423 (38-aastane)

Suri ödeemi (veresoonte tursumine)

Constantinius III Flavius Claudius Constantinus 407 – september 411

(4 aastat)

Usurpaator, kes kuulutas ennast Lääne-Rooma keisriks 407. aastal, Honorius tunnustas teda kaasvalitsejana 409. aastal. Ida-Rooma teda ei tunnustanud Suri septembris 411. aastal.

Loobus troonist, mille järel ta kohe hukati.

Constantius III 8. veebruar – 2. september 421

(6 kuud ja 25 päeva)

Silmapaistev kindral ja õukondlane, kelle keiser ja õemees Honorius tõstis autasuks keisri positsioonile. Ida-Rooma teda ei tunnustanud Suri peagi pärast oma edutamist 2. septembril 421. aastal loomulikku surma
Johannes 27. august 423 – mai 425

(1 aasta ja 9 kuud)

Ohvitser Castinus kuulutas ta keisriks Honoriuse järel. Ida-Rooma teda ei tunnustanud Suri juunis või juulis 425. Sai lüüa Ida-Roomalt, võeti kinni ja hukati
Valentinianus III Placidus Valentinianus 23. oktoober 425 – 16. märts 455

(29 aastat, 4 kuud ja 21 päeva)

Constantinius III poeg ja Honoriuse vennapoeg, keisriks kuulutatud Ida-Rooma poolt pärast Johannese surma 2. juuli 419 – 16. märts 455 (35-aastane)

Mõrvatud väejuhi Aetiuse poolt

455–480: Viimased Lääne-Rooma keisrid

[muuda | muuda lähteteksti]
Portree Nimi Valitsemisaeg Suktsessioon Eluaastad ja surma põhjus
Petronius Maximus 17. märts – 31. mai 455

(2 kuud ja 14 päeva)

Tähelepanuväärne senaator, võttis võimu pärast Valentinianus III surma ning sundis tema lese endaga abielluma. Ida-Rooma teda ei tunnustanud 397 – 31. mai 455

Lintšiti vandaalide vägede poolt, kes suundusid Roomat rüüstama

Avitus Eparchius Avitus 9. juuli 455 – 17. oktoober 456

(1 aasta, 3 kuud ja 8 päeva)

Märkimisväärne gallia-rooma senaator, kelle läänegoodid kuulutasid keisriks. Teda tunnustas ka senat, kuid mitte Ida-Rooma Suri 457. aastal

Ricimer ja Majorian kõrvaldasid ta võimult. Temast sai Piacenza piiskop, kuid ta suri peagi, võimalik, et ta mõrvati

Majorian Julius Valerius Maiorianus 28. detsember 457 – 2. august 461

(3 aastat, 7 kuud ja 5 päeva)

Itaalia vägede juhtiv ohvitser, väed kuulutasid ta keisriks. Ida-Rooma ei tunnistanud teda 420 – 7. august 461

Ohvitser Ricimer kõrvaldas ta võimult ja seejärel hukkas

Libius Severus 19. november 461 – 14. november 465 (3 aastat, 11 kuud ja 26 päeva) Senaator; Ricimer kuulutas ta keisriks. Ida-Rooma teda ei tunnustanud Suri 14. novembril 465
Anthemius Procopius Anthemius 12. aprill 467 – 11. juuli 472

(5 aastat, 2 kuud ja 29 päeva)

Ida-Rooma keisri Marcianuse väimees, edutatud keisriks Marcianuse järglase Leo I poolt Suri 11. juuli 472

Tema mõrvas Ricimeri vennapoeg Gundobad

Olybrius Anicius Olybrius 11. juuli – 2. november 472

(3 kuud ja 22 päeva)

Valentinianus III väimees, ülendatud keisriks Ricimeri poolt Anthemiuse oponendina. Teda ei tunnistanud Ida-Rooma Suri peagi pärast keisriks saamist loomulikku surma 2. novembril 472. aastal
Glycerius 3. või 5. märts 473 – 24. juuni 474

(1 aasta ja 3 kuud)

Ülendatud keisriks patriits Gundobadi poolt. Ida-Rooma teda ei tunnustanud Julius Nepos kõrvaldas ta võimult, mille järel oli ta Salona piiskop
Julius Nepos juuni 474 – 480

Ohvitser Orestes kihutas ta Itaaliast minema 28. augustil 475. aastal

Dalmaatsia armee juht, võttis võimu Glyceriuselt, Ida-Rooma tunnistas teda Viimane laiapõhjalisem pretendent Lääne-Rooma troonile. Jätkas Dalmaatisa nukuriigi juhtimist pärast Odoakeri riigipööret 476. aastal Itaalias. Mõrvatud mitme oma alluva poolt 480. aastal
Romulus Augustulus 31. oktoober 475 – 4. september 476

(10 kuud ja 4 päeva)

Määratud ametisse oma ohvitserist isa Orestesi poolt pärast Julius Nepose ametist kõrvaldamist. Teda ei tunnustatud väljaspool Itaaliat Odoaker kukutas ta ning sellega langes ka Lääne-Rooma impeerium. Tõenäoliselt elas ta oma elu lõpuni eraldatult eravillas

Märkus. Klassikaliselt loetakse Rooma impeeriumi lõppu Romulus Augustuluse kõrvaldamisega. Ajaloolased loevad idapoolset impeeriumit Ida-Roomaks või Bütsantsiks, mis saab hiljem valdavaks nimetuseks.

Ida-Rooma keisrid

[muuda | muuda lähteteksti]

Bütsantsi keisrite loend

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Kienast, lk 96–97.
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 2,7 Encyclopædia Britannica
  3. ↑ Around this time, 'Caesar' and 'Augustus' start to be regarded less as personal names and more as imperial titles. In particular, 'Caesar' is used to denote the heir-apparent, as opposed to 'Augustus', which indicates the emperor himself. Hammond, lk 29–31.
  4. ↑ 4,0 4,1 DIR, 'Gordian I', 'Pupienus and Balbinus'.
  5. ↑ 5,0 5,1 DIR, 'Pupienus and Balbinus', 'Gordian III'.
  6. ↑ DIR, "Philip the Arab".
  7. ↑ Kienast, lk 221.
  8. ↑ Stein, lk 45, 50. Claudius's death has also been dated to c. August, based on evidence from Egyptian coin issues. Weigel in DIR, 'Claudius II Gothicus', wrote that "this view was raised over a century ago and has not generally prevailed". DIR, 'Aurelian', says that literary sources all favor a death date early in the year, but nonetheless dates Claudius's death to September without any explanation.
  9. ↑ For the dates, Stein, lk 46, 50; PLRE I, lk 130. The date of Aurelian's acclamation, variably said to have been May or September 270, presents the same problem as the date of Claudius's death. The literary sources of antiquity say that Aurelian's reign lasted 51⁄2 years, matching with the earlier date. Some modern sources (e.g. Peachin, lk 43–44) argue in favor of September based on Egyptian documents, but, according to Weigel in DIR, "Claudius II Gothicus", these are unreliable. According to Stein, lk 46, the earliest document attesting Aurelian as emperor is dated 25 May.
  10. ↑ Chronograph of 354; Eutropius, Breviarium Historiae Romanae 9.17.
  11. ↑ Chronograph of 354
  12. ↑ RE, vol. IV.2, col. 1986–1990 (Daia).
  13. ↑ Barnes, lk 6–7.
  14. ↑ Kienast, lk 296.
  15. ↑ Barnes, lk 15.
  16. ↑ Kienast, lk 297.
  17. ↑ DIR, "Julian the Apostate".
  18. ↑ RE, vol. IX.2, cols. 2006–2011 (Iovianus 1).
  19. ↑ Kienast, lk 326.
  20. ↑ Kienast, lk 330.
  21. ↑ RE, vol. VII.2, cols. 1831–1839 (Gratianus 3).
  22. ↑ Kienast, lk 333.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Rooma_keiser&oldid=6699055"